Palju on räägitud Avinurme puutööoskustest, seda, et siinne, metsade keskelasuv kogukond pikka aega ka oma kangad, kehakatted ise kasvatas, ketras ja kudus, on hoopis vähem jutuks ja uurimiseks võetud. Poekangas oli kallis luksus, mida harjuskid taludes pakkumas käisid veel kogu ilmasõjaeelne periood.
Lina ja vill tuli ikka talu oma põllult -laudast ja kangaks -kudumikski sai läbi perenaiste kätetöö.
Tublisti aitas käsitööoskuste eluspüsimisele kaasa UKU jaoskond Avinurmes, kus lisaks puutööle said tööd väga paljud käsitöömeistrid nii kudujate kui tikkijatena. Nii oli käsitöö paljude naistele lisasissetulek läbi nõukogudeaja. UKU oli Eesti rahvakultuuri hoidja, samas ei panustatud siis mitte kohalikele mustritele, vaid kunstinõukogus heakskiidetud mudelite tootmisele, mis üleliiduliselt tutvustasid eesti käsitööd.
Teine suund, mis hoidis siinseid käsitööoskusi oli vaibakudumine. Kooti omatarbeks kaltsuvaipu ja peamiselt müügiks niidivaipu, mida turul, eriti Rakveres teati Avinurme vaipade nime all. Sellised telgedel kootud, keskelt kokkuõmmeldud vaibad katsid enamusi siinsete kodude suurte tubade (kambrite) põrandaid. Neid tehti poelõimest, niidist.
Vähem on järjepidevust olnud linase kanga kudumisel. Kui veel neljakümnendatel kasvatati, kedrati, kooti linane kangas kodudes ise, siis maa puudumine nõukogude ajal ja riiklik linakasvatuse koondumine Lõuna Eestisse kaotas lina töötlesmise oskused pea täiesti.
Tänu Jaagapra talu linatööde oskuste taastamisele on linane kangas ja selle töö oskused taas huviorbiidis.
Avinurme Elulaadikeskuse naiste käsitöö programmide eesmärk ongi eelkõige oma-orgaanilise tekstiili valmistamise oskuste taaselustamine ja õpetamine. Selleks on Elulaadikeskuses sisustamisel naiste käsitöötuba.
Oodatud on nii huvilised programmides osalemiseks kui käsitööoskuste õpetajad, arendajad.
Eriti ootame esemeid, töövahendeid, materjale ja kaasalööjaid käsitööprogrammides.
