AVATUD: T-L 10-16,  E-post:This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. Telefon: +372 5521 331

Toodete turustamine

Valdav osa Avinurme puutoodetest, eeskätt ühe põhjaga puunõud ja painutatud riistad, on alati levinud laadakaubana.
Lähemas ümbruses, peamiselt Virumaal, Põhja-Tartumaal ja Ida-Järvamaal müüdi puunõusid ka mööda külasid. Kaugemale mindi külasse müüma siis, kui laadal jäi kaupa üle. Niipalju kui võib otsustada suuliste mälestus-teadete järgi, on külades puunõude, sarjade ja külimittudega rändkaubitsemise osatähtsus olnud seda suurem, mida kaugema minevikuga on tegemist.

 

1920ndaks aastaks oli rändkaubitsemine külades aga juba peaaegu vaibunud.
Külades müütamine toimus talveperioodil, tavaliselt oktoobrist-novembrist kuni lumetee kestmiseni kevadel.
Tähtsmamatel laatadel käidi aasta läbi. Müügiretkedel käidi harilikult ikka kahekesi. Üksikutel riistameistritel oli kujunenud külades oma kindlad müügiringid (nukad), mis iga aasta kord läbi käidi.

 

Kui müük laatadel toimus raha eest, siis külades harrastati sageli veel primitiivset vahetuskaubandust: vahetati vilja, eeskätt rukki vastu.
Väiksemate nõude (kappade, ämbrite, lüpsikute, külimittude jne) eestanti põlise tava järgi sama nõu täis vilja, vahetusnorm, mis kaubanduse algelisel astmel on olnud tavaline ka mujal.
Suuremate riistade nagu torte, toobrite, sarjade jms. vahetamisel polnud nii kindlat normi, siin mõõdeti vilja külimituga, nii kuidas kaupa sai.

 

Laadakaubanduse ring oli tunduvalt suurem kui külades müütamisel. See haaras kõigepealt kogu Ida-Eesti üldjoontes kuni Tallinna – Viljandi – Halliste jooneni. Suuremaiks keskusteks olid seejuures Tartu, Võru, Petseri, Valga, Viljandi, Tallinna, Paide, Rakvere, Jõhvi ja Narva laadad.
Paljudel laatadel oli kodutöönduse tooteid müügil koormate kaupa.

 

Puutöönduse hiilgeajal XIX saj. lõpul läks Avinurmest Tartu laadale tihti sadakond koormat kaupa.
Täheldatud Ida-Eesti ala on vana põline müügirajoon, kus meistrid käisid ammust ajast ise oma tooteid müümas. Ka maata riistameistrid pidasid vahel müügireiside tegemiseks hobust.
Toodangu pidev suurenemine ja teiselt poolt nõudmise kahanemine tervele reale toodetele XIX saj. II poolel tõi paratamatult kaasa turu laiendamise vajaduse, millega seoses ilmusid vaheltkauplejad – ülesostjad, sest kodutööndajail endil ei olnud töö kõrvalt aega kaugemate turustusvõimaluste otsimiseks.
“Vaheltkauplejad – neid on umbes paarkümmend – ei lähe ilmaski ainult ühte sorti kaubaga laadale. Neil on ikka pea kõik anuma seltsid kormas, ja niisugusest segakoormast saavad nad ikka ennemine lahti” (“Olevik”1903, nr. 4, lk. 86).


 

Niisiis oli vaheltkauplemine XX saj. algul juba tugevasti arenenud. Edasistel aastatel jätkus see aina tõusvas joones. Tüüpiliselt olid ülesostjateks suuremate talude omanikud, kes ostsid tooteid kokku hobuseta väikekohapidajatelt ja maatameestelt.
Avinurmest kaugemal asuv Tallinn kindlustas ülesostjale hoopis parema turu kui lähem Tartu, kus müüjaid Avinurmest liiga sageli ja palju liikus. Tartut kasutati peamiselt vaid varustuskaubana kaugemate müügiretkede jaoks.
Kodanliku riigi päevil ilmusid ülesostjate osas aina sagedamini linnakaupmehed Tallinnast, Pärnust jm. Mitmed neist osutusid linna asunud Avinurmikuiks.
Linnakaupmeeste ülesostusõidud tihenesid eriti autotranspordi kasutuselevõtmisega ja Sonda – Mustvee raudtee avamisega 1926.a.

 

Vaheltkauplemise ulatuslikuma levimisega alates XIX saj. lõpust toimus ka Avinurme puunõude turu kiire laienemine. Ülesostjad olid huvitatud turu avardamisest, seda enam, et kahanes nõudmine tervele reale toodetele. Nende müügiretked hakkasid ulatuma nüüd kaugemale läände; samuti laienes kaubitsemine Peipsi-tagustel vene aladel, kus varemgi oli liigutud (peamiselt Oudova (Gdovi) ümbruses), 
Läänes ilmusid Avinurme puunõud kõigile tähtsamaile mandri laatadele kuni Haapsalu ja Pärnuni. Avinurmikute massiline võistlus röövis turu Lääne-Eesti väiksematelt puunõudevalmistamise keskustelt (Hiiumaal, Nõvas jm.), mistõttu nendes töö hakkas kiiresti vaibuma. Üksikuid müügiretki tehti isegi Kuressaarde. Talvel ostsid ka vene vaheltkauplejad Avinurme puunõusid üles – peamiselt suurelt Kallaste “Jäälaadalt” (laat peeti jää peal) märtsikuus.

 

Avinurme peergkorvid levisid peamiselt Peipsi-äärsetes vene külades (seepärast oli ka töökeskus valla rannapoolses servas), osalt ka Ida-Eesti linnades, eriti Tartus.
Palju osteti suitsukalakorve Viru ranniku kalastuskeskustes – Aseris, Purtses, Toilas jm. Eesti talurahva hulgas levis neid vaid lähemas ümbruskonnas.
Katusepilpaid müüdi eeskätt Põhja-Eestis, kus peamiseks müügikeskuseks oli Rakvere.

 

Kodanliku korra ajal laienes Avinurmes ka toolide tootmine. Toolide tootmist piiras kaua Eesti laatadel laialt liikuvate läti toolimeistrite toodang.

 

Regede müügiala on olnud väike juba regede suuruse tõttu, mis ei võimaldanud neid suuremal hulgal kaugemale transportida. See haaras peamiselt Viru- ja Järvamaa. Tavalisse Avinurme reemeistrite Laadaringi kuulusid Tapa, Koeru, Jõgeva, Mustvee, Jõhvi, Rakvere. Regede müügihooaeg algas juba sügisel veel vankriteega ja lõpes veebruaris. Tsaarivalitsuse ajal tehti palju regesid ka mõisate tellimisel.

 

Peaaegu sajaprotsendiliselt langesid laadakauba hulgast välja tünnid ja vaadid, mis läksid enamasti tellimistööna mitmesugustele tehastele ja ettevõtetele. Tünnivitsasid valmistati massiliselt tsemendivabrikuile.
Kalatünne tehti tsaarivalitsuse ajal eriti palju Narva silmusuitsukodadele.
Kodanliku riigi päevil läks kalatünne peamiselt Tallinna ettevõtetele kilude ja silkude soolamiseks. 1930-ndate aastate lõpul täideti tolleaegse kalanduskoja suuremaarvulisi tellimusi (umbes 3000 tünni aastas), mistõttu tünnitegijate arv jälle tunduvalt suurenes.
Õllevaate tehti peamiselt õllevabrikutele Tartus jm. Palju läks vaate ka kaljatööstustele Narva, Tallinna jm.
1920-30-ndail aastail tegid mõned meistrid Adrakul ka haavapuust siirupivaate Kadrina Siirupivabrikule (~800 vaati aastas).
Laadakaubaks tehti mõnel määral kurgitünne.
Samalaadne tellmistöö kui vaatide-tünnide valmistamine oli ka haavapuust lumelabidate tegemine raudteevalitsusele, mis toimus pemiselt Adraku külas.

 

Üldiselt valitseski Avinurmes seisukoht, et kergem on leiba teenida käsitööga kui põlluharimisega.

 

Töökorraldusest

Avinurmes toimus töö enamasti ainult oma perekonna töövõimeliste meessoost liikmete abil. Üksnes vähestes suuremates taludes rakendati mõnevõrra ka palgatööd.
Eriti tüüpiliseks sellist aastasulase pidamist, kes suvel tegid põllutööd ja talvel puutööd, Avinurmes ei saa pidada.
Küll aga peeti kohalikes keskmikutaludes üsna tihti suviti sulast “musta” põllutöö tegemiseks, et varuda endale vaba aega “puhta” puutöö jaoks.

 

Tavaliselt tegid maata ja vähese maaga kodutööndajad puutööd enam-vähem aasta ringi, teised peamiselt talveperioodil.

 

Kevadel lõhuti materjal suveks kuivama, sügisel oktoobris algas juba tegelik töö. Töö käigus näeme ka tööjaotuse algmeid. Nii ei tehta näiteks puunõusid mitte ükshaaval, vaid partiide kaupa. Juba üksiktöötaja jaotab töö eri töövõtete järgi osadeks.
Mitme mehega töötamisel jaotatakse eri tööfaasid üksikute meeste vahel: üks vestab lauda, teine uurab, kolmas vitsutab, neljas silib ja viimistleb nõu jne.

 

Ratsionaalsusetaotlusele osutab ka spetsialiseerumine eri tööharudele külade kaupa.
Peamiseks tooteks on Avinurmes alati olnud riistad ehk puunõud. Seejuures on tehtud ainult lihtsaid igapäevaseid tarbenõusid kuna kaunistatud esemete (õllekannude jm.) tegemine on siin üldiselt võõras.


 

XX sajandi vältel on puunõude turg pidevalt kahanenud. XX sajandi algul kadus vajadus piimapüttide, kirnude ja lüpsikute järele, samuti langes nõudmine länikutele ja puupangedele. Kadusid ka lähkrid.
1930-ndail aastail toodeti peamiselt veel vane ja toobreid, astnaid ja kolmjalgu, ka jänne.

 

Kahepõhjaliste puunõude valmistamine pole vallas kunagi olnud üldine.
Lähkrite kõrval näib neist põlisem olevat kalatünnide tegemine, peamise keskusega Vadil. Tavalisemad siin tehtud kalatünnid on veerandik ja kaheksandik. Poolikust (1/2 tündrit e. 4 puuda; kõrgus 24 tolli, põhja läbimõõt 16 tolli) suuremaid kalatünne enamasti ei tehtud.


 

Kalatünnide kõrval on valmistatud veel kurgi- ja kapsatünne, võitünne jne.
Õllevaatide tegemine algas kohalike meistrite mälestuse järgi 1860-70-ndail aastail Adraku külas ning levis hiljem ka naabruses Tõnusaare ja Linnanõmme külas.

Puutöökultuur

Esmakordselt kuuleme Avinurme kodutööndusest pikemalt 1868. aastal dr.Schultz-Bertrami Torma kihelkonna ülevaates:
“Avinurme on meie maal kõikjal kuulus oma puunõutöönduse tõttu. Talupoeg, kes ainult sellega tegeleb, teenib aastas umbes 200 rubla. Aga ka kõik põlluharijad mehed teevad seal kõrvaltööna puutööd. Hoolikate järelpärimiste alusel hindan ma selle lisateenistuse igaühele 50 rbl. peale. Kuna selle kerge toega tegelevad poisikesed alates 14 aastast ja vanamehed kuni 70 aastani ja kuna meessoost rahvastiku arv on 1700, siis võib ilma liialdamata oletada, et sellega tegeleb 1000 töötajat. Seega oleks Avinurme puutöönduse kogutulu 50 000 rbl.”


 

Näeme niisiis puutööndust vallas juba täiesti massilisena.
Samalaadseid konstateeringuid kohtame XIX saj. viimasel veerandil ajakirjanduses jm. üsna sageli. 1877. a. näiteks märgitakse Liivimaa Kodutöönduse ülevaates:
“Avinurme rajoonis eksisteerib kodutööndus, mis toodab suures osas provintsist turustatavaid harilikke puunõusid, lusikaid jm. köögi- ja majariistu. Avinurme puutöönduse üheks peatooteks on seejuures tünnid sealseile tsemendivabrikuile. Tünne valmistatavat aastas 18 000 tükki. Mainitud rajooni kogu läbimüügina nimetati päris aukartustäratav summa 50 000 rbl ulatuses.”(Schoenflies)

 

Pildi kodutöönduse ulatusest vallas annab eelkõige tööndjate arv. Nägime, et 1860-ndail aastail arvestati ümmarguselt 1000 töötajat.
Täpsemaid andmeid on alles aastast 1896 (”Postimees”1896, nr. 102 ja 109), “Avinurme vald ja mets”. Sel ajal tehti Avinurme vallas puutööd 642 talundis.
Puutööga tegeles üldse 828 meest, neist 522 üksnes talveperioodil, teised aga aastaringi. Eriti rohkest oli kodutööndajaid valla põlisemates ja suurtes külades: Ulvil (82), Vadil (75), Piilsis (75), Adrakul (66).


 

Kokku kasutasid kodutööndajad 931 kuupsülda tarbepuud aastas, keskmise hinnaga 6 rbl./süld. Ühest kuupsüllast arvestati saadavat keskmiselt 65-70 rbl. väärtuses puuriistu. Ei tohi aga unustada, et väga suur protsent avinurmikute kasutatud tarbepuust saadi nii tolleaegsete kui hilisemate teadete valgusel metsavarguse teel. Niisiis pidi avinurmikute toodang ja tulu tegelikult olema esitatust tunduvalt suurem.

 

Edaspidi hakkab üha sagedamini kuulduma hääli Avinurma puutöönduse tagurpidiminekust, mis küll võrdlemisi aeglane, kuid pidev (puumaterjali kallinemine, nõudmise vähenemine). 1921.a. kinnitatakse juba, et “ehk küll anumatööstuse viral suuri summasid teenitakse, on puutööstuse hiilgeaeg Avinurmes möödas ja see tööstusharu palju oma endisest tähtsusest kaotanud” (Adamson). Kodutööndajaid olevat vallas 500 ümber, räägitavat aga koguni kaheksasajast.
1931.a. tehti valla 843 talust puutööd veel 326-s.


 

1934.a. rahvaloenduse andmetel oli Avinurmes tööndusega tegelejaid 694, neist aga mehi ainult 402, mis näitab puutöötegijate arvu tugevat kahanemist, võrreldes sajandi algusega. Nii kajastab tööndajate arvu kahanemine XX sajandil kodutöönduse ilmse languse protsessi.
Toodete turu kitsenemine ei suutnud enamikku kodutööndajaist sundida veel sissejuurdunud tööst loobuma – väikest viisi nokitseti seda ikka edasi teha.

 

Kuigi Avinurme asub Alutaguse metsamassiivi serval, oli siin talundeil metsamaad harukordselt vähe – 1.9% kogupinnast, sel ajal kui Eesti keskmine oli 5,2%. Talude kruntiajamisel ei tundnud siinsed talupojad mingit huvi talude metsaga varustamisese vastu. Oldi koguni seisukohal, et “mis tühja metsa arvel talu ilmaaegu kalliks ajada.” Põlise arusaama järgi kasvas mets kõigile, igaüks võis sealt võtta kütte- ja tarbepuud. Nii on ka arusaadav, et riigi- ja erametsadest ostmise kõrval hankisid avinurmikud tähelepandava osa oma toormaterjalist metsavarguse teel, mida vana tavaõiguse järgi ei peetud üldse varguseks.


 

Avinurme XIX saj. kogukonnakohtu protokollides (algavad 1821.a.) ongi vargusasjad väga haruldased ja süüdlasteks on enamasti väljastpoolt tulnud inimesed, seda sagedasemad on aga metsavargused. Need ilmuvad esmakordselt 1846.a., mil esimestena karistati kuut meest, igaüht ühe kuusepalgi varastamise eest, rahatrahviga 33-36 kop. hõbedat ja 15 vitsahoobiga. Sellest aastast alates moodustavad metsavargused märkimisväärse osa kogukonnakohtus arutatud asjadest.
Need massilised metsavargusasjad kohtus tõendavad muide, et juba 1840- 50-ndail aastail oli puutööndus kohapeal väga ulatuslik.
Metsavarguste vastu võitlemiseks organiseeriti Avinurmes 1936.a. koguni seltskondlik kohus omavoliliste metsaraiujate üle. (“Eesti Mets” 1936)


 

Kogu vajalikku tarbepuud pole avinurmikud ammu enam saanud kohapealt, vaid seda on tulnud hankida ka lähema ümbruse metsadest, olgu ostu, olgu varguse teel. Vargusreked naabruskonna metsadesse kandsid juba 1860-ndail aastail nii mõnigi kord lausa organiseeritud iseloomu.

 

Puunõude, kohalikus keeles "riistade" tegemine oli levinud peaaegu kõigis valla külades. Seejuures võis täheldada spetsialiseerumist üksiktoodetele külade kaupa: näiteks Vadil toodeti enam kalatünne, Laekannus regesid jne.

 

Puunõude kõrval valmistati ka regesid, lookasid, korve. Vanemas ajajärgus olid olulised ka tohutööd (punuti rohkesti leivamärsse ja soolavakku). Levinud oli ka katusepilbaste kiskumine ja toolitegemine. Avinurme mehed olid ära õppinud suuskade tegemisegi, neid müüdi üle kogu Eesti.

 

Suurema osaga Avinurme puutoodetest kaubeldi laatadel, ent sõideti ka mööda naabervaldade külasid oma kaupa pakkuma.

 

Nõukogude aeg tõi kaasa muutuse - enamik kodus töötanud inimesi koondati lepingutöölisena puutööettevõtete ümber (Avinurme Tarbijate Kooperatiivi abikäitis e Tööstuskombinaat, Tartumaa tööstuskombinaat). 1961. aastal alustas Avinurmes tööd Mustvee Kohaliku Majanduse Kombinaadi rajatud Avinurme Tünnitehas, mis rajanes aga kohalikul sajanditepikkusel riistatöö traditsioonil. Nõukogude perioodi suuremateks tööandjateks olidki Tünnitehas, kolhoosi abikäitis ja Rahvakunstnike koondis "UKU" Avinurme jaoskond.

 

Avinurme puutöönds on omaette fenomen ka seetõttu, et vaatamata aegade ja olustike muutumisele on puutöö ikka olnud avinurmiku elatusallikas ja seda tänapäevalgi. Meil on OÜ Puunõu, kus töötavad tünnimeistrid, AS E. Strauss, kus valmivad laastutooted, on OÜ Alfrina ja OÜ Mölder O.V., kes toodavad tööriistavarsi jm, on AS IMB, kus valmivad voodrilauad jne. Tööd jätkavad ka kodus töötavad käsitöömeistrid-korvipunujad.

 

Avinurme nime on aga laiemalt tuntuks teinud kohalik Avinurme Tünnilaat, mis iga jaanipäeva paiku Avinurmes aset leiab. Algusaastatel Pütilaadana tuntud ürituse ellukutsujaks oli kohalik Avijõe Selts ja selle loomise eesmärgiks oli aidata kaasa kohaliku elu ja traditsioonide arengule.

 

22. juunil 2002 avati kohalike puutöömeeste trükikirjas esmamainimise (1786) aastapäeva puhul ja siinse puutöötraditsiooni elujõu auks Avinurme puutöösein.

 

Oluline on seegi, et siin on säilinud käsitööstuslikud puutööoskused sel määral, et Eesti Kultuuriministeerium on Avinurme puutöö kui elulaadi nimetanud üheks UNESCO suulise ja vaimse kultuuripärandi meistriteoste nimistusse kandmise kandidaadiks.

 

Külades valmistatud riistad

Avinurme on Eestis üldtuntud eeskätt puunõude valmistamise keskusena, mille kõrval siin on tehtud aga ka väga mitmesuguseid muid puutöid.
Puunõude (kohalikus keelepruugis riistad) tegemine oli levinud peaaegu kõigis valla külades. Eriti palju puunõude tegijaid leidus valla suurimates külades – Ulvil, Vadil, Adrakul ja Piilsis. Esmajoones riistategemisega on tegeldud ka Karusoo, Kõrve, Kärasi, Sälliksaare, Kütametsa külades.


 

Edasi võib täheldada põlist spetsialiseerumist üksiktoodetele külade kaupa.
Kalatünnide valmistamise põlised keskused on Vadi, osaliselt ka Enniksaare küla, õllevaatide tegijad on koondunud eriti Adrakule ning mõnedesse selle naaberküladesse (Tõnussaare, Linnanõmme). Regesid valmistati kolmes naaberkülas valla loodeosas – Laekannus, Tõnismal ja Kaevussaares. Viljasarjade valmistamise keskuseks oli üksildane metsaküla Kiissa, mitmeid sarja- ja külimitutegijaid leidus veel Adrakul. Peergkorvide punumine on koondunud valla idaserva Kodassaare ja Kolgavälja külasse.
Toolitegijaid leidus üksikult paljudes külades. Mitmel pool harrastati ka katusepilbaste kiskumist, mille peakeskuseks on siiski Maetsma küla. Peale selle on Avinurmes tehtud rohkesti looki, rangipuid, lumelabidaid jm.

 

Puu-kodutööndust harrastas kõigist kõrvalteenistusega tegelevaist talundeist 55,8%.
XIX sajandi viimastel kümnenditel suurenes talukohtade arv siin pidevalt, “sest et Avinurme vallas peremeeste pojad ise koha eneste vahel jaotavad ja igaüks omale majad üles ehitab…vallast keegi välja ei lähe, igaüks katsub endale maja isa, venna, või ka vööra krundi pale ehitada ja hakkab siis puutööle”. (“Postimees”1896 nr.102 ja 103)

 

Eelduseks talude tükeldamisele oli maade kruntimine 1870-ndal aastal. Tükeldamine algas laiaulatuslikumalt 1880.a. paiku ja jätkus veel XX sajandi algul.
Teadmine, et kodutööndus annab rohkem leiba kui viletsa põllu harimine, soodustas muidugi igati tükeldamist. Kui kohad olid liiga väikesed, rajati tihti ainult õuemaaga käsitöökohad.


 

Avinurme kroonumõisa jaotamisega 1906.a. loodi veelgi juurde hulk vähese maaga (6,5 ha) kohti, mis olid arvestatud kodutööndajatele. Nii süvenes ja laienes kodutööndus vallas XIX saj lõpukümnendaist alates pidevalt ühenduses uute väikekohtade rajamisega. 


 

Kodutöönduse varasemat arengut Avinurmes soodustas ka asjaolu, et tegemist oli kroonumõisaga, kus talurahva kurnamine oli mõnevõrra nõrgem kui eramõisate alal. Näiteks olid kohapealse rahva mälestuste järgi talude rendi- ja ostuhinnad Avinurmes umbes 3 korda odavamad kui naabervallas Tudulinnas.


 

Talude kruntimisel XIX saj lõpul tekitas siin palju pahameelt mõisaomaniku teguviis, kes metsa ja karjamaa arvelt krundid suureks ja ostuhinnad kõrgeks paisutas. Odavate metsahindade tõttu ei peetud tollal metsa veel nimetamisväärseks väärtuseks, pealegi oldi harjutud tarbepuid mõisa- ja riigimetsast “muidu” viima.
Seega on kohalikud looduslikud ja majanduslikud eeldused Avinurmes ning ümbruskonnas olnud igati soodsad puu-kodutöönduse arenemiseks ja püsimiseks.

 

Inimesed

Kultuuri- ja haridustegelased, muusikud ja ühiskonnategelased peavad seda paika oma koduks ja on säilitanud Avinurmega tihedad sidemed.

 

Peep Ilmet, (Gorinov) luuletaja, lapsepõlvekodu Avinurmes

Marika Väli, meditsiiniteadlane Vadilt

Märt Läänemets, orientalist Maetsmast

Malle Pärn, näitleja, lapsepõlvekodu Adrakus

Vello Ainsalu, pedagoog, helilooja Kõverikult

Rein Aidma, ühiskonnategelane Sälliksaarest

Tiina Mitt, poliitik Maetsmast

Aivar Kriiska, arheoloog Kõverikult

Dr. PHS. August Kaasik, lendur Maetsmast

Meeme Saareväli , kontrabassimängija Vadilt

Madis Habakuk, teadlane Vadilt

 

Nüüdseks meie hulgast lahkunud kultuuri- ja hariduselu mõjutanud isikud

 

A. E. Schulbach, Maetsma esimene koolijuhataja 1860-1894, kihelkonna ja Maetsma pasunakooride asutaja ja juht

A. Ernits, Maetsma koolijuhataja 1894-1928

Joosep Paljak, Vadi koolijuhataja 1917-1940, valla vanima koolikroonika koostaja

Oskar Kask, Avinurme kooli juhataja 1924-1940, seltsitegelane, pasunakooride juhataja

Joosep Niinepuu, seltsitegelane, segakoori ja orkestri juhataja

Mihkel Sild, seltsitegelane, kodu-uurija, ERMi esimene “kuldkoguja”

J. Eisen Schwarzenberg, koduõpetaja Avinurme mõisas, Torma pastor, pärisorjuse vastu võitleja Baltimaades

Martin Nurm, Avinurme koguduse rajaja ja esimene pastor 1903-1915

Joosep Sammelson, Vadi kooli juhataja 1851-1892, seltsielu algataja, kihelkonna laulukoori juht, alustas kirjutamise õpetamist

August Taberland, Adraku küla seltsitegelane, keelpilliorkestri ja segakoori juht, küla raamatukogu asutaja

W. Küchelbecker, luuletaja ja dekabrist, lapsepõlvekodu Avinurme mõisas

Raamatutrükkal C.G. Matiisen Kõrvemetsast

Alfred Lillema, mullateadlane Lepiksaarest

August Rummel, kodu-uurija, mitme uurimistöö autor

Ants Jalakas, kodu-uurija, Maetsma küla mälestuskivide paigaldamise eestvedaja ja kavandi autor.

Valve Kukk, kodu-uurija, Kõrvemetsa küla kroonika

Erich Pukk, kodu-uurija Avinurme tünnitehase esimene juhataja

Arvo Aasmaa, Avinurme UKU jaoskonna asutaja ja esimene juhataja

Laine Tuppits, Ulvi õpetaja ja sõnaseadja

Evald Tamm, Vadi Tammessaare talust ,Avinurme puhkpillimängu õpetaja ja dirgent

Valve Pukk. Üvinurme kooli õppealajuhataja, kooliaia rajaja.

Vilma Kalaus, Aavinurme kooli laulmisõpetaja, segakoori rajaja

Madis Kalaus, Kultuurimaja juhataja, kooli puhkpilloorkestri asutaja

Arvo Aasma, Avinurme UKU jaoskonna rajaja ja juhataja

Hilja Mõttus,Avinurme kultuurimaja juhataja.

Johannes Mõttus- Avinurme meierei juhataja, näitemängu aktivist

Leili Kallavus,Avinurme õpetaja ja muuseumi asutaja

Evi Vaher, kodu-uurija ja Ulvi kooli direktor.

Heino Jalakas, kodu-uurija, Maetsma Kaunissaare talust Avinurme lahingu mälestuskivi

paigaldamise eestvedaja ja kivi kavandi autor

Kalju Jalakas, kodu-urija, Maetsma Kaunissaare talust raamatu „Olen Avinurmest“ autor. Avinurme lahingu memoriaali paigaldamise ja lahingus hukkunute ümbermatmise eestvedaja.

Heino Kiik, kirjanik, sünnikoht Vadi-Jaaduvälja Lepiku talus

Jüri Järvet, näitleja, lapsepõlvekodu Vadil-Tammesaare talus

Heiki Kalaus, trombooni professor Avinurmest

Elmar Õun, sordiaretaja Kütametsast

Elsa Kukk, sordiaretaja Ulvilt

 

 

 

More Articles...

  1. Ajalugu

9 põhjust, miks külastada Avinurme Elulaadikeskust

Paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi on Avinurmest läbi aegade teinud eraldatud paikkonna. Soine põllumaa ning pikad suurvee perioodid, mille tõttu olid teed üleujutatud ning ligipääs Avinurmele piiratud, sundisid avinurmikuid otsima traditsioonilisest talupidamisest ja põllutööst teistlaadseid elatusallikaid ning ümbruskonna metsarikkus juhatas nad puutöö juurde.

Read more...

Koolitused & üritused (2)

Elulaadikeskuse kohvik

05 Sep 13

Avinurme Elulaadikeskuse kohvik töötab veel 13.septembrini kella 11.00-15.00ni.

Ootame Teid kõiki veel sööma ja soovime Teile ilusat sügiskuu algust!

Omanäoline mänguväljak kirikupargis

24 Aug 13

Ootame kõiki kirikupargis äsja valminud mänguväljakut kaema!

PUU TÖÖ MEISTRID AD 1786